Siseturvalisus

Klassikaliselt peetakse siseturvalisuseks stabiilset ja suhteliselt prognoositavat keskkonda, kus inimesed saavad ilma takistamata eesmärgipäraselt tegutseda, tundmata hirmu või ohtu iseenda või oma vara suhtes. Turvalisus kui paljude kaasabil loodav ühiskondlik seisund, milles inimene tunneb ennast kaitstult, kus on tagatud ohutu elukeskkond, vähendatud on tõenäosust sattuda ohuolukorda ning suurendatud on võimekust ohule reageerida ja leevendada ohu realiseerumisel tekitatud kahju. Igaühe, sealhulgas nii avaliku, mittetulundus- ja erasektori kui ka iga üksikisiku kohustust aidata kaasa turvatunde kui psühholoogilise heaolu ja ohutu elukeskkonna säilitamisele oma õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega.

Siseturvalisuse valdkonna areng ja probleemide efektiivne lahendamine eeldab erinevate ametkondade integreeritud koostööd ning koostööd erasektori ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning  koostööpartneritega ühiselt määratakse kindlaks valdkonna probleemid ja arenguvajadused. Planeerimise puhul on oluline ühise eesmärgi sõnastamine ning selle saavutamisele keskendumine, paindlikkus, väliskeskkonna muutustega arvestamine ning sealjuures avatus uutele lahendustele.

Siseturvalisuse valdkonna planeerimisel on kõige enam vaja arvestada demograafilistest muutustest, majanduskeskkonna trendidest ning tehnoloogia arengust tulenevate väljakutsetega, oluline on arvestada kõikide piirkondade vajaduste muutumise ja eripäradega.

Riikliku süsteemi ja kohaliku tasandi vahelise parema koostöö ja koosmõju võimaluseks on siseturvalisuse valdkonnas kogukonnakeskne lähenemine, mis seisneb koos kogukonnaga sealsete probleemide väljaselgitamises ja koos kogukonna esindajatega nende lahendamises. Kogukonnakeskse lähenemisega jõutakse kogukondade kaudu efektiivsemalt ka üksikisiku kaasamiseni.

Kõige olulisemad väärtused vabatahtlike kaasalöömisel siseturvalisuse valdkonnas on kogukonnaga ühtekuuluvustunde kasv, avaliku kindlustunde suurenemine, kuritegevuse ohvriks langemise hirmu vähenemine ning valdkonna läbipaistvuse tagamine, see suurendab usaldust õiguskaitse ja seega riigi vastu.

Kogukonnakesksel lähenemisel peavad valitsusasutused võimalikult palju kaasama kohalikke omavalitsusi, ettevõtteid, ühiskondlikke ja muid organisatsioone ning selleks soovi avaldavaid inimesi. Samuti tuleb suurendada inimeste endi rolli turvalisse elukeskkonda panustamisel nii suurema isikliku vastutuse kui tegutsemise kaudu ning soodustada ja tunnustada vastutustundlikku tegutsemist. Erinevad võrgustikupõhised töörühmad tegutsevad nii maakonna (nt turvalisuse nõukogud) kui ka omavalitsuse tasandil, olulisem on erinevate töörühmade töö tulemusel tekitada sünergia ja jõuda probleemi põhjusteni.

Siseturvalisuse arengukava 2015-2020 eesmärk on tagada, et Eesti inimesed tunneksid, et nad elavad vabas ja turvalises ühiskonnas, kus igaühe väärtus, kaasatus ja panus kogukonna turvalisusesse loovad turvalisema riigi Euroopas. Nutikate, optimaalsete ja mõjusate lahendustega parandatakse elukeskkonda, vähendatakse ohtu elule, tervisele, varale ja põhiseaduslikule korrale ning tagatakse kiire ja asjatundlik abi.

Koostamisel on Siseturvalisuse arengukava 2020-2030

Siseturvalisuse arendamisel lähtutakse viiest põhimõttest:

1. Turvalisuse algab meist endist

2. Turvalisuse tagamine on terviklik ning eeldab erinevate osapoolte jõupingutusi

3. Kõige mõistlikum on ohte ja õnnetusi ennetada

4. Oluline on jõuda teadmistepõhiselt probleemide põhjusteni, neid koostöös lahendada

5. Probleemide lahendamisel kasutatakse ajakohaseid, mõjusaid, nutikaid ja optimaalseid lahendusi

Ennetus on parem kui õnnetus!